Vabad päevad - Cala San Vicences ja trippimas

Laupäeval pärast tööd õhtul kell 0.00 umbes jõudsime siis taksodega Cala San Vicencesse Don Pedro hotelli, kus pidime ööbima neli ööd. Sinna jõudes võeti meid natuke kahtlaselt vastu. Administraator ütles, et tal on kirjas ainult, et kolm inimest pidi tulema, meid aga oli viis. Õnneks saime seletatud, et peabki olema nii, et kuna üks inimene on üksinda toas ja teised paarikaupa. Saime õnneks oma toad kätte ja kõik lahenes. Me ei ööbinud seal otseselt hotellis vaid kohe hotelli juures olevas kõrvalhoones. Esmapilgul tunduski see koht väga vana ning seal oli imelik lõhn. Samas aga vaade toast oli lihtsalt to die for – mäed ja helesinine meri. Lihtsalt väga ilus. Seal hotellis on äge ka see, et sisened hotelli siis oled tegelikult kohe neljandal korrusel ning pead minema hoopis vastuvõtust alla tubadesse ja restorani jne, sest hotell on mäe otsas. Päris huvitav. Siia jõudes laupäeva õhtul aga olime nii väsinud, et ei jõudnudki väga ringi vaadata ega midagi, vaid läksime Krissuga suht kohe magama, sest järgmine päev oli vaja tagasi Panoramicusse tööle minna. See oli nagu eriti nõme. Õnneks läks tööpäev üsna normaalse kiirusega. Oli vähe huvitavam kui laupäeval, kuid siiski vahepeal oli veidi passimist. Vähemalt ei ole Moniga tööl kunagi igav, sest ta ajab lihtsalt nii haiget juttu kogu aeg. Pärast tööd siis umbes poole kuue ajal läksime koos Krissu ja Julienne’iga tagasi Don Pedrosse. Kuna meid oli nüüd ees ootamas kaks vaba päeva, siis otsustasime õhtu endale mõnusamaks teha. Käisime kõigepealt õhtusöögil. Hotellis oli hea see, et saime restoranist süüa võtta, kuid jama see, et pidime ka sööma minema töötajate ruumi, kuigi me ju ei tööta seal hotellis. Ja no see minek koos söögitaldrikutega sinna söögiruumi – oh my god, täielik labürint, erinevad trepid, käigud, kitsas koridor ning vaata, et veel pead ära ei löö. Uskumatu. Pärast õhtusööki käisime poes ja ostsime õhtuks head paremat juua (loe: kohalik malibu ja ananassimahl) ning Pringlesit ja kummikomme jms:D Tegime mere ja mägede juures väikest piknikku ja tüdrukute õhtut, mis oli nagu üliiiiimõnus ja tore. Meil siin ikka hea seltskond koos. Mängisime igast mänge, et üksteist paremini tundma õppida ja olime niisama. Pärast poole aga saime ka kohalikus baaris Annegreti ja tema töökaaslastega kokku ja jõime ühe õlle. Kõik olid aga üsna väsinud ning umbes kahe ajal läksime ära magama. Peoplaanist ei tulnud midagi välja.

 

Esmaspäev – esimene vaba päev. Otsustasime kohe, et sellest tuleb niisama mõnus rannapäev. Vedelesimegi rannas hommikust kuni lõunasöögini ning meie Krissuga veel ka pärast lõunasööki kuni umbes viieni. Hiljem otsustasime oma plaani hakata ellu viima ja minna autot rentima, kuna teisipäev oli ka ju vaba päev. Mõeldud tehtud saime Don Pedro administraatori abiga endale ka auto renditud siis teisipäeva hommikuks kell 10. See aga tähendas seda, et taaskord jäid meil klubiplaanid ära, kuna hommikul oleks olnud liiga raske (eriti Krissul). Seega tegime esmaspäeva õhtul taas väikse merekalda pikniku ja chillisime niisama tüdrukutega. Panime ka paika järgmise päeva sõidumarsruudi kaardi peal, et hommikul oleks lihtsam.

Teisipäeval kell 10 olime siis autorendi firmas kohal ja saime oma Lancia kätte. Pidime maksma 48 eurot 9 tunni rendi eest koos kindlustusega. Ostsime ka bensu sisse (algul 20 euro eest ja pärast juurde 10 euro eest). Seega meil läks inimese peale kokku rent ja kütus 16 eurot, mis on üsna normaalne. Kõigepealt siis põrutasime Formentorile, mis oli ikka väga ilus koht. See peaks olema Mallorca üks kõige põhjapoolsemaid tippe, kui ma ei eksi. See oli Cala San Vicentele üsna lähedal. Hästi ilus vaade oli seal. Meri oli nii-nii helesinine. 

Edasi otsustasime sõita Sa Calobrasse, mis pidi ka väga ilus koht olema. Sinna sõit oli aga lihtsalt usukumatu. Me sõitsime kogu aeg mägedes ja see tee oli lihtsalt nii käänuline ja üsna korralikult jube ikka. Krissu ikka nii tubli, et ta seal julges sõita. Tee oli veel kahesuunaline ning kui buss ja auto tahtsid üksteisest mööduda, siis see olukord nägi ikka üsna ulmeline välja. Seal pidi sõitma ka kogu aeg umbes 30 km/h. Aga see vaade, mis sealt paistis kogu aeg oli lihtsalt kirjeldamatu. See lihtsalt.. oeh mul pole sõnugi. Tekkis tunne nagu ma poleks ise reaalselt seal vaid vaataks pilte või filmi või midagi sellist, sest see tundus lihtsalt nii uskumatu, et ma siin olen. Vapustav. Ei ole arugi saada, kus meri lõpeb ja kus taevas algab. Kirjeldamatult kaunis lihtsalt. See hetk hakkasin ma Mallorcat veel enam jumaldama. 

Sa Calobrasse kohale jõudes saime aga kohe aru, et oleme jõudnud turistide pärusmaale. Turistide horde oli seal ikka meeletult palju ning rand oli väga kivine ja rahvast täis. Me tegime seal oma hotellist kaasa saadud pikniku ära ning väga palju seal rohkem olla ei tahtnudki. Muidu oli vaade ja kõik väga kaunis kuid rahvamassid on üsna häirivad. Pidime käänulist teed pidi ka veidi tagasi sõitma, et edasi minna Port de Solleri. Sinna jõudes tabas mind äratundmisrõõm, kuna linn oli äravahetamiseni sarnane Port D’Alcudiaga. Armas ja kena rand ning igal pool väikesed poekesed ja väga palju söögikohti. Seal sõime jäätist, tegime väikese jalutuskäigu ning põrutasime edasi Valldemossasse. Sinna jõudes aga avastasime, et ega meil väga palju aega järel enam polegi. Pidime auto ära andma juba kell 19.00. Pärast Valldemossat hakkasimegi tagasiteele asuma, sõitsime tagasi aga peateed pidi, mis tundus superluks ja hea kiire võrreldes siis mägede vahel sõitmisega. Päev oli super tore ja mega ilus. Me gusta mucho aqui!!!

Täna hommikul tulime siis tagasi oma Panoramicusse ehk siis oma koju. Tube meil praegu pole, mis nagu sakiiiib. Ma pean lihtsalt passima seni kuni toa saan. Töö mul alles kell 17.30. Oeh.