Laupäeval pärast tööd õhtul kell 0.00 umbes jõudsime siis
taksodega Cala San Vicencesse Don Pedro hotelli, kus pidime ööbima neli ööd.
Sinna jõudes võeti meid natuke kahtlaselt vastu. Administraator ütles, et tal
on kirjas ainult, et kolm inimest pidi tulema, meid aga oli viis. Õnneks saime
seletatud, et peabki olema nii, et kuna üks inimene on üksinda toas ja teised
paarikaupa. Saime õnneks oma toad kätte ja kõik lahenes. Me ei ööbinud seal
otseselt hotellis vaid kohe hotelli juures olevas kõrvalhoones. Esmapilgul
tunduski see koht väga vana ning seal oli imelik lõhn. Samas aga vaade toast
oli lihtsalt to die for – mäed ja helesinine meri. Lihtsalt väga ilus. Seal
hotellis on äge ka see, et sisened hotelli siis oled tegelikult kohe neljandal
korrusel ning pead minema hoopis vastuvõtust alla tubadesse ja restorani jne,
sest hotell on mäe otsas. Päris huvitav. Siia jõudes laupäeva õhtul aga olime
nii väsinud, et ei jõudnudki väga ringi vaadata ega midagi, vaid läksime
Krissuga suht kohe magama, sest järgmine päev oli vaja tagasi Panoramicusse
tööle minna. See oli nagu eriti nõme. Õnneks läks tööpäev üsna normaalse
kiirusega. Oli vähe huvitavam kui laupäeval, kuid siiski vahepeal oli veidi
passimist. Vähemalt ei ole Moniga tööl kunagi igav, sest ta ajab lihtsalt nii
haiget juttu kogu aeg. Pärast tööd siis umbes poole kuue ajal läksime koos
Krissu ja Julienne’iga tagasi Don Pedrosse. Kuna meid oli nüüd ees ootamas kaks
vaba päeva, siis otsustasime õhtu endale mõnusamaks teha. Käisime kõigepealt
õhtusöögil. Hotellis oli hea see, et saime restoranist süüa võtta, kuid jama
see, et pidime ka sööma minema töötajate ruumi, kuigi me ju ei tööta seal
hotellis. Ja no see minek koos söögitaldrikutega sinna söögiruumi – oh my god, täielik
labürint, erinevad trepid, käigud, kitsas koridor ning vaata, et veel pead ära
ei löö. Uskumatu. Pärast õhtusööki käisime poes ja ostsime õhtuks head paremat
juua (loe: kohalik malibu ja ananassimahl) ning Pringlesit ja kummikomme jms:D
Tegime mere ja mägede juures väikest piknikku ja tüdrukute õhtut, mis oli nagu
üliiiiimõnus ja tore. Meil siin ikka hea seltskond koos. Mängisime igast mänge,
et üksteist paremini tundma õppida ja olime niisama. Pärast poole aga saime ka
kohalikus baaris Annegreti ja tema töökaaslastega kokku ja jõime ühe õlle. Kõik
olid aga üsna väsinud ning umbes kahe ajal läksime ära magama. Peoplaanist ei
tulnud midagi välja.
Esmaspäev – esimene vaba päev. Otsustasime kohe, et sellest
tuleb niisama mõnus rannapäev. Vedelesimegi rannas hommikust kuni lõunasöögini
ning meie Krissuga veel ka pärast lõunasööki kuni umbes viieni. Hiljem
otsustasime oma plaani hakata ellu viima ja minna autot rentima, kuna teisipäev
oli ka ju vaba päev. Mõeldud tehtud saime Don Pedro administraatori abiga
endale ka auto renditud siis teisipäeva hommikuks kell 10. See aga tähendas
seda, et taaskord jäid meil klubiplaanid ära, kuna hommikul oleks olnud liiga
raske (eriti Krissul). Seega tegime esmaspäeva õhtul taas väikse merekalda
pikniku ja chillisime niisama tüdrukutega. Panime ka paika järgmise päeva
sõidumarsruudi kaardi peal, et hommikul oleks lihtsam.
Teisipäeval kell 10 olime siis autorendi firmas kohal ja
saime oma Lancia kätte. Pidime maksma 48 eurot 9 tunni rendi eest koos
kindlustusega. Ostsime ka bensu sisse (algul 20 euro eest ja pärast juurde 10
euro eest). Seega meil läks inimese peale kokku rent ja kütus 16 eurot, mis on
üsna normaalne. Kõigepealt siis põrutasime Formentorile, mis oli ikka väga ilus
koht. See peaks olema Mallorca üks kõige põhjapoolsemaid tippe, kui ma ei eksi.
See oli Cala San Vicentele üsna lähedal. Hästi ilus vaade oli seal. Meri oli
nii-nii helesinine.
Edasi otsustasime sõita Sa Calobrasse, mis pidi ka väga
ilus koht olema. Sinna sõit oli aga lihtsalt usukumatu. Me sõitsime kogu aeg
mägedes ja see tee oli lihtsalt nii käänuline ja üsna korralikult jube ikka.
Krissu ikka nii tubli, et ta seal julges sõita. Tee oli veel kahesuunaline ning
kui buss ja auto tahtsid üksteisest mööduda, siis see olukord nägi ikka üsna
ulmeline välja. Seal pidi sõitma ka kogu aeg umbes 30 km/h. Aga see vaade, mis
sealt paistis kogu aeg oli lihtsalt kirjeldamatu. See lihtsalt.. oeh mul pole
sõnugi. Tekkis tunne nagu ma poleks ise reaalselt seal vaid vaataks pilte või
filmi või midagi sellist, sest see tundus lihtsalt nii uskumatu, et ma siin
olen. Vapustav. Ei ole arugi saada, kus meri lõpeb ja kus taevas algab.
Kirjeldamatult kaunis lihtsalt. See hetk hakkasin ma Mallorcat veel enam
jumaldama.
Sa Calobrasse kohale jõudes saime aga kohe aru, et oleme jõudnud
turistide pärusmaale. Turistide horde oli seal ikka meeletult palju ning rand
oli väga kivine ja rahvast täis. Me tegime seal oma hotellist kaasa saadud
pikniku ära ning väga palju seal rohkem olla ei tahtnudki. Muidu oli vaade ja
kõik väga kaunis kuid rahvamassid on üsna häirivad. Pidime käänulist teed pidi
ka veidi tagasi sõitma, et edasi minna Port de Solleri. Sinna jõudes tabas mind
äratundmisrõõm, kuna linn oli äravahetamiseni sarnane Port D’Alcudiaga. Armas
ja kena rand ning igal pool väikesed poekesed ja väga palju söögikohti. Seal
sõime jäätist, tegime väikese jalutuskäigu ning põrutasime edasi
Valldemossasse. Sinna jõudes aga avastasime, et ega meil väga palju aega järel
enam polegi. Pidime auto ära andma juba kell 19.00. Pärast Valldemossat
hakkasimegi tagasiteele asuma, sõitsime tagasi aga peateed pidi, mis tundus
superluks ja hea kiire võrreldes siis mägede vahel sõitmisega. Päev oli super tore ja mega ilus. Me gusta mucho aqui!!!
Täna hommikul tulime siis tagasi oma Panoramicusse ehk siis oma koju. Tube meil praegu pole, mis nagu sakiiiib. Ma pean lihtsalt passima seni kuni toa saan. Töö mul alles kell 17.30. Oeh.
No kurat, veab sul ikka täiega. Fucking Eesti ikka küll, maru suvi ka meil, iga päev sajab vihma.
ReplyDeleteOeh jaa, ma ikka nii rahul, et Eestis pole ja ma ei igatse ka Eestit. Igatsen vaid inimesi.. :)
ReplyDeleteTead, kui mõnus ja nostalgiline on Su blogi lugeda! Alles aasta tagasi sai ju viimati neis paigus käidud. Ja see tee serpentiinides, mida te Krissu juhtimisel läbisite, tuli ka pagana hästi silme ette, nagu oleks seal äsja jälle käinud... Vahe on ainult selles, et meie läbisime käänulise mägitee suure bussiga, kus osad inimesed oma silmad hirmust kätega katsid. Ole tubli ja ootan huviga uusi postitusi! Ilusat suve jätku!!!
ReplyDeleteSiis on tore, kui meeldib blogi lugeda. Ma kujutan ette jah, kui jube võis olla seal bussiga sõites, sest isegi kõrvalt vaadates tundus see hirmus. Bussijuhi töö seal on ikka maru keeruline. Postitusi tuleb kindlatsi veel ja veel. Tänan :)
ReplyDelete