Kaks nädalat järel

Esiteks vabandused nende ees, kes loodavad siit tihedamini midagi lugeda. Pole enam lihtsalt väga palju midagi uut ja huvitavat kirjutada, sest töö on endiselt sama ja ega enam eriti vabadel päevadel ka miskit väga märkimisväärset pole juhtunud. Ühe korra oleme veel Krissuga peole jõudnud, kuid see oli juba kusagil nädal aega tagasi. Mingi märkimisväärne pidu ka ei olnud - palju tantsimist ja üsna varakult juba koju ära.  Laupäevasel vabal päeval eelmine nädal olime rannas ja õhtul käisime mina, Krissu, Iris ja Tiia Port D'Alcudias hiina restoranis. Ma olin seda juba nii kaua oodanud. Sain lõpuks oma vürtsika roa kätte, mis oli superhea. Pärast söömist käisime niisama rannas istumas ja naistejuttu rääkimas. Väga mõnus chill õhtu oli. Vahepeal tööle vahelduseks on toimunud veel ka üks rannas istumine taaskord, see oli siis esmaspäeval. Lahkus siit reisikorraldaja Magali ning siis tema lahkumise jaoks üks väike istumine taaskord. Teisipäevase vaba päeva konkreetselt magasin maha, ei viitsinud isegi randa minna, mis on päris üllatav minu puhul :D Rand hakkab vaikselt kusjuures juba üle viskama, eriti kui seal tihti üksinda peab käima. Pole kellegagi rääkida ja üsna igavavõitu. Hotellist siis niipalju, et overbookingud on jälle see nädal. Üks öö magasime neljakesi meie toas koos Tiia ja Annaga ning täna öösel taas. Hotell ikka sakib selle koha pealt jube palju, et nad ei suuda ilma overbookinguta toime tulla. Võiks ikka arvestada sellega, et tube napib ja mitte lasta nii sellel juhtuda. Väga vihale ajab ikka see pakkimine ja asjade ümberpaigutamine pidevalt. Eile oli meil ka Krissuga vaba päev ning käisime Port D'Alcudia rannas ratastega. Käisime ka poodides veidi, et Tiiale ja Annale midagi mälestuseks Mallorcalt osta, sest nad lahkuvad homme varahommikul. :( Eile õhtul siis tegime ka viimase õhtusöögi koos väljas Caramelis ning andsime neile meened üle. Päris kurb on ikka, et nad ära lähevad. Nad meil siin parimad sõbrannad ning meil veel kaks nädalat järel ning ei tea, mis me siin tegema hakkame... Töö on nagu ikka kiire-kiire-kiire ilmselgelt täismaja tõttu. Ning mu tööjalanõude talla sisse on märkimisväärselt suur auk tekkinud. Hea seegi, et alles nüüd, sest väga palju tööpäevi enam järel pole, seegaei hakka ka uusi muretsema. Tööriided on ka nagu nad on - mul peaks olema põhimõtteliselt 2 paari pükse ja 2 särki, kui ühel särgil nööp puudu, teisel särgil suitsuauk sees (pole aimugi, kuidas sinna sai :S:S), ühed püksid kitsad ja parandatud külje pealt, teised püksid on enam-vähem OK. Oh jah :D Ei jõua oodata enam seda päeva, kui ma neid riideid enam MITTE IIAL ei pea kandma, sest need on tõsiselt rõvedad ikka. Iga päev ikka panen raske südamega neid selga :D Umbes 8 või 9 tööpäeva veel järel :)

Que pasa?

Bossil on mul kalduvus vahepeal päris palju napsutada ning siis on ta tööl ikka suhteliselt lõbusas meeleolus. No vahepeal ikka liigagi lõbusas. Laupäeval olime siis õhtuses vahetuses Tomasi ja Evaga. Tomas ikka rebis kildu koguaeg, tegime shotte natuke, tantisisme leti taga ning päris naljakas oli :D Kui 23.30 sai all-inclusive läbi siis tegime väikse pausi ja istusime basseini äärele maha. Rääkisime niisama juttu ning tuli jutuks, et ma ei ole kordagi ujunud hotelli basseinis. Siis üks hetk Tomas lihtsalt arvas, et nüüd on vist selleks aeg ja viskas mind sinna sisse. Kõige haigem see, et ju tööriietega ning tööpäev polnud veel läbi ning palju kliente oli ka seal. Ronisin kuidagi välja ja üritasin teda ka lükata, kuid ta liiga suur minu jaoks. Seega hüppas ta ise sisse :D Pidin täiesti läbimärjana tilkudes veel edasi töötama ja baari koristama. Pärast tööpäeva oli meil ka istumine rannas – see oli siis eelkõige Manu jaoks, kes lahkub homme juba Panoramicust tagasi koju L Rannas jõime, ajasime juttu ja niisama. Väga kaua aga ei olnud meie Krissuga, kuna oli vaja hommikul tööle minna.

Pühapäeval pidime üheks ööks tube vahetama jälle. Kuid polnud hullu – mina olin ühe öö Gabrielle’i ja Celia toas ning Krissu vanemate toas. Seega väga suurt kolimist polnud vaja õnneks teha. Aga prantsuse tüdrukute tuba oli aga khm väga räpane. Jube, kahtlane hais, väga segamini, asjad igal pool laiali jne. Tüdrukute kohta ikka väääga must. Väga hea, et ainult üks öö seal. Esmaspäeval saime tagasi oma number 119 toa. See on väga hea tuba. Üks parimaid, mis meil olnud (v.a. muidugi merevaatega tuba). Esmaspäeval hommikune vahetus taas kord ning õhtuseks plaaniks kujunes jälle Manu ärasaatmispidu number 2. Seekord oli plaan ka edasi peole minna. Enne istusime taaskord rannas küünlavalgel, hea seltskond, väiksed joogid ning väga tore oli. Kusagil poole kolme ajal otsustasime minna Magicusse. Enne seda aga väike õnnetus ka ikkagi. Me mõlemad Tiiaga koperdasime trepi peal. Kahtlane, et samal ajal samas kohas :D Tema kukkus põlve veriseks ja katki ning mina lõin oma suure varba ära. Arvasin, et ainult natuke kriimustus vms, kuid tulemus on selline nagu pildilt näha. Valutab ka raibe ikka.

Magicusse läksime mina, Krissu, Tiia, Manu, Toni, Ana ja üks prantsuse klient Simon. Pidu oli päris tore, alguses oli väga hea muusika ja sai palju tantsida. Rahvast oli keskmiselt, aga pole ka imestada, sest siiski esmaspäevane päev. Pärastpoole läks aga muusika ka kuidagi jamaks ning umbes poole viie ajal otsustasime ära tulla. Magicu ees oli ka mingi kaklus ja arusaamatused ning seega ka hea, et ära hakkasime tulema.

Teisipäeval siis vaba päev koos Krissu ja Tiiaga. Hommikul käisime viimast korda Krissu vanematega restoranis lõunat söömas. Saatsime nad bussi peale ära pärast lõunat ning ise läksime ka bussi peale Tiia ja Krissuga ning sõitsime Ca’n Picaforti. See on ka siis üks mereäärne linnake, kus on palju-palju turiste, hotelle, suur rand ning mitmeid suveniiripoode ja restorane. Väga-väga mõnus rand ja vesi oli seal. Vesi oli hästi ilus, puhas ning mitte liiga soe. Just paras. Aga väga-väga palav ilm oli eile. Põhimõtteliselt pidigi kogu aeg vees käima. Pärast randa käisime ka veidi linnakeses suveniiripoodides ringi ning ostsin ka mõned. Suveniirikogu on juba päris suur, kuid vaja ikka veel mõned juurde soetada. Mõtlesime Krissuga, et enne ära tulekut käime veel kord seal linnas neid ostmas.

Hea on see ka, et eilsest on Mon tagasi tööl ning nüüd on meil ilmselt ka õhtuti lihtsam, sest kolme inimesega oli ikka suhteliselt kiire, kuid nüüd õhtuti neli inimest tööl. Kurb on aga see, et paljud hakkavad nüüd järjest lahkuma. Homme lahkub siis Manu, reedel lahkub Gregory ja järgmise nädala lõpus juba Tiia ja Anna L Kahju küll, kuid mis teha. Peab leppima sellega, et see tore aeg siin hakkab järjest järjest lõpupoole jõudma.

No puedo creer que esta es la décima semana aqui!

Sain ka see nädal kaks päeva järjest puhata - teisipäev ja kolmapäev. Päris hea oli. Esmaspäeva õhtul aga läksid kõik magama ja mul polnud üldse und. Seega mis seal ikka - jälle Carameli, seal alati tuttavaid :D Jõin oma lemmikut maasika sangriat. Nämmmm. Ma pean seda raudselt Eestis oma kallitele inimestele valmistama, sest see on lihtsalt THE BEST. Caramelis läks päris kaua jälle välja, kuid mis seal ikka :D Käisime teisipäeval koos  Krissu ja tema vanematega Palmas. Läksime juba päris vara hommikul ning olime kuni kuueni õhtul. Külastasime Porto Pi keskust, mis nagu mingi ulmeliselt suur kaubanduskeskus metsikult heade poodidega. Sealt sai ikka laadungiga asju kokku ostetud...rahast kahju veidi, kuid samas asjade üle õnnelik nagu tavaliselt :D Vabadel päevadel saime ka restoranis süüa nagu kliendid tänu sellele, et Krissu vanemad siin. Päris hea oli, kui teised ka vahetevahel enda järelt koristavad. Kolmapäeval käisime Sant Juani rannas, mis asub meie hotellist kõndides kusagil 20 minuti kaugusel. Uskumatu, aga me ei olnud Krissuga seal varem käinud. Suht mark nagu :D Aga nüüd see ka siis vallutatud. Seal olid enamasti kohalikud koos, kuid päris hea rand. Vees lained ja vesi oli ka veidi jahedam, kui meie hotelli juures. Õhtupoole käisime Krissuga ratastega ka Port D'Alcudias. Ostsime kodustele suveniire ja tavaari. Tööst nii palju, et suhteliselt kiire ikka kogu aeg. Ei paista kusagilt seda, et rahvast hakkab vähemaks jääma. Tundub, et augustikuu tuleb sama kiire, kui juuli. Samas on väga hea, päev läheb ikka ruttu. Nüüd olen ilmselt kuus päeva järjest tööl ka, sest oma kaks vaba päeva sain ära juba see nädal. Võimalik, et alles järgmine kolmapäev vaba, aga pole hullu. Sain kaks õhtust vahetust ka endale selleks nädalaks lõpuks. Need siis reedel ja laupäeval. Postituse pealkirjast siis nii palju, et käes on 10. nädal ning siin olla veel vaid 4 nädalat! Uskumatu...

Tche tcherere...

Hea elu jätkub siiani mõnusalt. Elame juba nädal aega Panoramicus heas toas - teisel korrusel, suur rõdu (kus saaks pmst pidu panna:D), hommikuti on vaikne. Mida veel tahta? Tööl on aga viimasel nädalal suht kiire olnud, aga see on ainult hea, sest siis läheb päev päris kiiresti. Hotellis oli päris palju rahvast, aga täna ja eile läksid ka paljud ära. Hästi toredat rahvast oli, kes täna ära läksid. Kõik tulid tänama ja kallistama ning üldse armsad inimesed :) Kolmapäevasel vabal päeval olin üksinda kahjuks vaba. Seega olin rannas kokku kusagil kuus tundi :D See oli vist küll minu rekord. Aga tundub, et olen ikka samasugune. Minu päevituse limiit on vist juba täis saanud. Neljapäeval oli vaba õhtu ning taas Caramelis istumine. Avastasime seal megahea Pina Colada, mängisime piljardit ja tegime ka väikest tantsu. Caramelis on alati lõbus isegi kui palju rahvast pole. Neljapäeval tuli aga entertainer Natasha minu käest küsima, et kas ma saaksin neid aidata tantsuga. Looks oli siis Gusttavo Lima - Balada Boa ning kuna ma neid samme teadsin, siis tahtsid nad, et õpetaksin neid. Reedel siis pool tunnikest õpetasingi, kuna pole väga keeruline tants. Samal õhtul siis vaatasime show-d ning pärast seda läksime lavale tantsima Krissuga. Kui tuli see lugu, siis mind tiriti kõige ette lavale ning tantsisin seal siis seda tantsu, teised tegid kõik minu järgi ja kõik kliendid vaatasid pealt. Ülilõbus oli ning täna sain päev otsa tööl olles kuulda klientide suust kommentaare selle tantsimise kohta. Aga ainult head ning mul soovitati entertaineriks hakata üldsegi :D Krissu vanemad jõudsid ka eile siia. Nii naljakas, et saab veel kellegagi eesti keeles nüüd rääkida. Mõnus. Nad tõid meile leiba ka! Seda oli üle pika aja nagu eriti hea süüa. Njom-njom. Aga see, et käes on AUGUST tundub täiesti uskumatu. Kaks kuud tõsiselt nagu lennates läinud. Iga päevaga hakkab kohale jõudma, et peame varsti paradiisist lahkuma... Seega peame viimast võtma. Vaja veel autot rentida uuesti ja trippida ning kindlalt Magallufi jõuda.